Rubriik: Sotsiaaltöö

Täitemenetluse seadustiku (edaspidi ka TMS) § 132 sätestab: Sissetulekut ei arestita, kui see ei ületa ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust või vastavat osa nädala või päeva sissetulekust. Aastal 2020 on  on palga alammäär 584 eurot.

Levinud on eksiarvamus, et võlgnik peab tegema suuri pingutusi selleks, et enda seadusega ettenähtud õigus igakuiselt endale elamiseks miinimumpalga suurune summa jätta. Tegelikult ei tohi kohtutäitur eeldada, et võlgnik saab elamiseks vajalikku sissetulekut sularahas ning selle põhjendusega arestida kogu inimese pangakontodel oleva raha, sealhulgas sissetuleku, mis ei kuulu arestimisele – 584 eurot.

Kahjuks ei ole ajakirjanduses probleemi kuigi palju avatud, ajalehes Postimees on olnud võimalik üksikutel kordadel lugeda, et kohtutäiturite suhtes, kes võlgnikule ettenähtud miinimumsummat ei ole jätnud, on algatatud distsiplinaarmenetlus (näiteks https://majandus24.postimees.ee/6577192/erakorraline-jaht-kohtutaituritele?_ga=2.208745618.1459191487.1583130888-1643440446.1495810934, paberväljaandes on selleteemalised artiklit ilmunud 23.04.2019 ja 06.05.2019).

Kohtutäitur ei esinda täitemenetluses ei võlausaldajat-sissenõudjat ega võlgnikku ja kohtutäituri ametikohustus on täitemenetluse seadustiku mõtte kohaselt kaitsta mõlema menetluspoole õigustatud huve. Võlgniku huvide kaitseks on seadus sätestanud piirangud sissetuleku arestimiseks – põhireegliks on seejuures nõue, et üldreeglina jääb võlgnikule enda sissetulekust elamiseks 584 eurot.

Loomulikult võiks olla võlgnik täitemenetluses ise aktiivne ja kohtutäiturile menetluse läbiviimiseks vajalikku informatsiooni anda, ent ka siis kui võlgnik enda õigusi menetluses ei kaitse, ei tohi kohtutäitur võlgniku pangakontole laekuvat sissetulekut täielikult arestida.

Riigikohtu tsiviilkolleegium on kirjutanud 05.06.2019 kohtumääruse punktis 15: TMS § 131 lg 1 näeb ette võlgniku sissetulekute loetelu, millele ei saa täitemenetluses üldse sissenõuet pöörata (p-d 1–5, 9 ja 11–12, nt riiklik peretoetus, puudega isiku sotsiaaltoetus) või saab sissenõuet pöörata erandjuhul (p-d 6–8, nt töövõimetoetus, vanemahüvitis; erandi eeldused on sätestatud TMS § 131 lg-s 2) või eriseaduses ettenähtud korras (p 10, riiklik pension). Selliselt on TMS § 131 eesmärk koostoimes eelkõige TMS §-dega 130 ja 132–136 tagada võlgnikule tema suhtes korraldatava täitemenetluse tingimustes tema enda ja tema ülalpeetavate ülevalpidamiseks minimaalselt vajalikud vahendid.

12.03.2018 kohtumääruses tsiviilasjas 2-16-12972 (punkt 23) on kõrgem kohus kirjutanud: Kolleegium leiab täitemenetluse seadustikku eesmärgipäraselt tõlgendades, et võlgnikule ning ka tema ülalpeetavatele tuleb tagada miinimumkaitse ning eluks elementaarselt vajalik (mh toit, küte jne) või selle ostmiseks vajalik raha nii olukorras, kus ta saab TMS § 130 jj kohast sissetulekut, kui ka olukorras, kus talle laekuvad üksnes muud (ühekordsed) summad.

Seda, et TMS § 133 lõige 1 on selge ja üheselt mõistetav ning kohtutäituril on kohustus tagada, et võlgnikule jääks pangakontole seaduses ettenähtud miinimumsumma, on Riigikohus rõhutanud ka varasemates lahendites (nt 04.03.2008 kohtumääruse 3-2-1-3-08 punktis 11, 11.01.2017 kohtumääruse 3-2-1-124-16 punktis 12). Seda sätet ei pea täitur järgima ainult sel juhul kui tal on väga kindlad andmed andmed selle kohta, et võlgnikul ja tema perekonnal on olemas toimetulekuks vajalik raha ning täitetoimikus on ka seda tõendavad dokumendid.

Kohtutäitur peab kaitsma täitemenetluses aktiivselt ka võlgniku õigustatud huve ja ei tohi jätta sissetulekut arestides võlgnikku ja tema perekonda terveks kuuks ilma elatusvahenditeta.

Üldreegel on, et võlgnikul peab elamiseks jääma vähemalt 584 eurot.