Kui palju peab jääma raha inimesele, kelle pangakontod on arestitud? Teisisõnu: kuivõrd seadusemuudatusega alates 09.01.2018 saab kohtutäitur võtta arestitud pangakontolt igakuiselt varasemast rohkem raha, siis kuidas on garanteeritud, et inimesele kättejääv rahasumma ei kujuneks ebamõistlikult väikseks?
Kindel on, et kohtutäituritelt tuleb nõuda nii seaduslikku käitumist kui ka täitemenetluses hea usu põhimõtetest juhindumist.
Vajadusel tuleb kohtutäituri toimingud vaidlustada ja kindlasti tuleb otsida abi kui kohtutäitur ei ole toiminud seaduslikult – kohalikud omavalitsused korraldavad vajadusel võlanõustaja teenuse, mitmed kõrge kvalifikatsiooniga õigusbürood nõustavad ja aitavad võlaorjusesse sattunuid väga soodsatel tingimustel.
Tänaseks on kujunenud olukord, kus väga väikese sissetulekuga võlgnikke on survestatud kohtutäiturite poolt maksma täiturile sissetulekutest, millest ilma võlgniku nõusolekuta täitur kinnipidamisi teha ei saaks. Täitemenetlustes võlgnikud peaksid teadma, et kõikidest seesugustest antud nõusolekutest saab taganeda – piisab vaid kui täiturit enda taganemissoovist teavitada.
Näiteks oli sõlminud võlgnik aastaid tagasi kokkuleppe, et loovutab riiklikust peretoetusest täiturile igakuiselt 10 eurot. Kui jaanuarikuu pangalaekumisest sellelt inimeselt kolm erinevat kohtutäiturit võtsid ilma igasuguse selgituseta märkimisväärse summa sedasi, et hiljuti abikaasa matnud ja kahte puudega last üksi kasvatama jäänud naisel polnud enam raha ei leiva ega ravimite ostmiseks, suunas kohaliku omavalitsuse sotsiaaltöötaja naise minu vastuvõtule. Lisaks sellele, et nõudsime täituritelt ebaseaduslikult kinnipeetud raha tagastamist, andsime ka konkreetsele täiturile teada, et võlgnik võtab tagasi varem antud nõusoleku 10 euro loovutamiseks peretoetusest. Miks see kokkulepe ei olnud mõistlik? Täna suurtes rahalistes raskustes olev naine oli aastaid tagasi sedavõrd suure regulaarse sissetulekuga, et sobis laenu käendajaks. Laenaja ise putkas välismaale, kohtuotsuse alusel peetakse võlga kinni meie kliendilt. Kohtuotsuse kohaselt peab tasuma põhivõlgnevuse 2500 eurot ja intressi 0,1% päevas kuni võla tasumiseni. Seega: klient küll tasub sissetuleku arvelt, millele kohtutäitur muidu ei saaks sissenõuet pöörata, kokkuleppe alusel igakuiselt 10 eurot, ent iga kuu lõpuks kasvab võlg 2500 eurot x 0,1% x 30 päeva = 75 eurot. „Saldo“ seega -65 eurot ehk siis vaatamata kõhu kõrvalt igakuisele rahaloovutusele suureneb võlasumma igakuiselt 55 euro võrra, mitte ei vähene. Milles on kokkuleppe/maksmise mõte? Võlgniku jaoks ei olegi mõtet, seesugune kokkulepe on täitemenetlusevõlgnikku äärmiselt kahjustav. Mõte on sissenõudja ja kohtutäituri jaoks – menetlus on aktiivne ja ei aegu.
Vaikides kannatamise asemel tuleks vaielda ka kohtutäiturite ebamõistlike nõudmiste vastu. Näide: võlgnik elab 30 kilomeetri kaugusel lähimast pangast. Kohtutäitur on nõudnud juba aastaid igakuiselt selle tõestuseks, et pangakontole laekuvad rahad ei ole arestitavad, pangakontoris väljastatud pitsatiga kontoväljavõtet. Täitur ise töötab Tartus, mis on võlgniku praegusest elukohast peaaegu 100 kilomeetri kaugusel. Skänneeritud dokumenti täitur ei aktsepteeri, internetipanka klient ei kasuta. Meie klient ühel päeval kuus: sõidab hommikuse bussiga panka, tagasi saab alles õhtul ja ümberistumisega. Pangas on konto väljavõtte saamine tasuline, mõistagi maksavad ka bussipiletid. Kodus pistab klient kontoväljavõtte ümbrikusse, kleebib margi ja postitab täiturile. Kahel korral on täitur väitnud, et pole kontoväljavõtet saanud postiga (kummalisel kombel olid need kaks korda mil kliendi laekumine oli tavapärasest suurem). Kohe kui kliendi nimel ja volitusel täituri poole pöördusin, läksid nõudmised leebemaks – täitur sai aru, et inimene on abi otsinud. Tänaseks on inimene teinud internetipanga volituse noorele usaldusväärsele sugulasele, kes igakuiselt pangakonto väljavõtteid täiturile edastab – tõsi, selleks, et täitur neid aktsepteeriks, pidime teda ähvardama kaebusega. Mõjus.
Nüüd asjast.
Kõnealune säte, mida kohtutäiturid on asunud igaüks omamoodi tõlgendama ja mis võlgnikule mõnel juhul ei ole jätnudki praktiliselt midagi pangakontole, on täitemenetluse seadustiku § 132 lõige 12, selguse huvides siinkohal kopeerin ka sama paragrahvi esimesed lõiked:
§ 132. Sissetuleku osa, millele ei saa sissenõuet pöörata
(1) Sissetulekut ei arestita, kui see ei ületa ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust või vastavat osa nädala või päeva sissetulekust.
(11) Kui sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole viinud või eeldatavalt ei vii lapse elatisnõude täielikule rahuldamisele, võib arestida kuni pool käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud sissetulekust. Kui lapse elatisnõude täitmiseks võlgniku sissetulekust arestitav summa jääb alla poole käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud summast, võib arestida kuni ühe kolmandiku võlgniku sissetulekust.
(12) Kui sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole viinud või eeldatavalt ei vii nõude täielikule rahuldamisele, võib arestida kuni 20 protsenti käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud sissetulekust. Sissetulekut ei arestita, kui see jääb alla kehtestatud toimetulekupiiri.
Kust see säte (lõige 12) seadusesse sai, on päris huvitav vaadata. Esimene märk seadusandja kavatsusest väikese sissetulekuga võlgnikke senisest rohkem pitsitada on alles Riigikogu õiguskomisjoni 13.11.2017 protokollis, see on vähem kui kaks kuud enne sätte jõustumist! Tähelepanuväärne on, et kui samasse seadusesse teiste muudatuste sisseviimise arutlemiseks kutsuti Riigikogu õiguskomisjoni näiteks mitme inkassofirma esindajad ja arutleti tõsimeeli seda, et kohtutäituritel peab olema senisest rohkem tööd ja nende teenustasud peavad olema suuremad selleks, et nad suudaksid enda büroosid majandada (Riigikogu õiguskomisjoni protokollid on kättesaadavad Riigikogu kodulehel), siis selle seadusemuudatuse osas, mis väga väikese sissetulekuga ja võlapüünisesse sattunud inimesed paneb äärmiselt keerulisse olukorda, ei võetud vaevaks küsida seisukohti kelleltki, kes saanuks võlgnike tegeliku olukorra kohta mingit teavet anda – näiteks olnuks elementaarne enne sellise seadusemuudatuse tegemist küsida seisukohta võlanõustajatelt ja sotsiaaltöötajatelt. Ühtäkki seisis aga 13.11.2017 Riigikogu õiguskomisjoni protokollis:
Mati Kadak andis teada, et KPK teeb ettepaneku võimaldada töötasu miinimummäärast aresti ning sellest tulenevalt täiendada § 132 lg-ga 12 järgmises sõnastuses:
„(12) Kui sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole viinud või eeldatavalt ei vii nõude, täielikule rahuldamisele, võib arestida 20% käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud sissetulekust. Sissetulekut ei arestita, kui see jääb alla kehtestatud toimetulekupiiri.“
Selgitus Täitemenetluse efektiivsuse tõstmise eesmärgil sätestatakse võlgniku kohustus tasuda täitemenetluses oleva rahalise nõude täitmiseks igal juhul 20 protsenti igasugusest füüsilise isiku saadavast sissetulekust, mis ületab kehtestatud toimetulekupiiri. 2017. aasta riigieelarve seadusega on toimetulekupiiriks kehtestatud 130 eurot. Seega kui võlgniku sissetulek jääb vahemikku 130–470 eurot, siis on sellest võimalik nõude katteks arestida 20 protsenti. Selline võimalus likvideeriks praegu massiliselt leviva väärnähtuse, et alammääras sissetulekuga ning ilma muu realiseerimisväärtust omava varata võlgnikud ei osale aktiivselt täitemenetluses nõuete rahuldamisel. On tekkinud olukord, kus võlgnikud saavad töötasu palga alammääras, mis võimaldab neile koos lisanduvate toetustega rahuldaval tasemel toimetuleku, ning kehtiva piirangu tõttu ei ole neilt võimalik rahalisi vahendeid kinni pidada ega nõude rahuldamiseks sisse nõuda. Kohtutäiturite kogemus näitab, et elatisvõlgnikud teenivad ametlikult näidatavana sageli igakuiselt vaid pool töötasu alammäärast. Kuni 70 protsendil võlgnikest puudub sotsiaalmaksuga maksustatav sissetulek, pooltel võlgnikest puudub nii sissetulek kui ka arestitav vara. Kohtutäituritelt saadud andmetel on täitemenetluses võlgnikke, kelle töötasust ei saa kinni pidada, keskmiselt 24,98 protsenti kõikidest töötavatest võlgnikest. Arestivaba miinimumi eristamine töötasu alammäärast võimaldaks hinnanguliselt teostada täiendavaid kinnipidamisi igakuiselt 94 euro ulatuses võlgnikelt, kellelt täna on see võimatu. Arvestades, et valdavalt on nende vastu täitmisel avaliku võimu kandja rahatrahvid, oleks mõne kuu jooksul võimalik täita vähemalt pooled nõuetest. Kui saaks kinni pidada 20 protsenti töötasu alammäärast, võib eeldada, et kahe aastaga täidaksid Eesti kohtutäiturid riigi nõudeid 6 000 000 euro eest lisaks tavapärasele täitmisele. Kaasneks ka tuntav areng eranõuete sissenõudmisel (näiteks elatise nõudeid saaks võlgnikult u 40 euro võrra enam sisse nõuda, mis vähendaks ka riigi koormust elatisabi väljamaksete tegemisel).
Ettepaneku realiseerimise mõjul osutub kokkuvõttes võimalikuks märkimisväärsete nõuete reaalsele sundtäitmisele asumine. Selle tagajärjel väheneb ka PPA ja teiste väärteomenetlejate ning kohtute koormus asenduskaristuste määramisel.
Gunnar Vaikmaa andis teada, et justiitsministeerium toetab seda muudatust vaid juhul, kui 20% ette lisada sõna „kuni“ . Ehk arestida võib kuni 20%, sest inimeste olukord on ääretult erinev ja seda tuleks arvesse võtta.
13.12.2017 Riigikogu täiskogu korralisel istungil võeti seadusemuudatus vastu.
Leian, et paragrahv on sõnastatud viisil, et kohtutäitur peab otsust täiendava rahaaresti kohaldamiseks kaalutlema ja põhjendama. Ei saa nii, et seadus nüüd võimaldab ja nüüd võtame võlgnikult rohkem. Arvamus selline, sest vaadeldav paragrahv sisaldab ju sõnu „võib“ ja „kuni“.
Et saada selgust selles osas, kas kohtutäitur on sissetulekust kinnipidamisel toiminud õigesti, alustame sellest, et vaatame korra üle– millisele sissetulekuosale üldse saab sissenõuet pöörata ehk eesti keeles – millist sissetulekuraha võib kohtutäitur ära võtta, millist mitte. Täiendav 20% toimetulekut ületavas osas ei kohaldu kindlasti nendele sissetulekutele, millele sissenõuet pöörata ei saa – ei maksa ju riik peretoetust või kohalik omavalitsus sotsiaaltoetusi selleks, et kohtutäitur neid võlgade katteks saaks võtta.
§ 131. Sissetulek, millele ei saa pöörata sissenõuet
(1) Sissenõuet ei saa pöörata järgmistele sissetulekutele:
1) riiklikud peretoetused;
2) puudega inimese sotsiaaltoetus;
3) sotsiaaltoetus sotsiaalhoolekande seaduse tähenduses;
4) kunstliku viljastamise ja embrüokaitse seaduse § 351 lõike 3 alusel makstav hüvitis;
5) Eesti Töötukassa kaudu makstud töötutoetus, stipendium, sõidu- ja majutustoetus ning toetus ettevõtluse alustamiseks;
6) kehavigastuse või terviserikke tekitamise tõttu makstav hüvitis, välja arvatud hüvitis kaotatud sissetuleku eest, ja mittevaralise kahju hüvitis;
61) töövõimetoetus;
7) seadusel põhinev elatis;
8) vanemahüvitis;
9) rahaline ravikindlustushüvitis ravikindlustuse seaduse tähenduses, välja arvatud ajutise töövõimetuse hüvitis;
10) riiklik pension seaduses sätestatud ulatuses;
11) vanglast vabanemise toetus.
(2) Kui sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole viinud või eeldatavalt ei vii sissenõudja nõude täielikule rahuldamisele ning kui arestimine on nõude liiki ja sissetuleku suurust arvestades õiglane, võib käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 6–8 nimetatud sissetulekutele pöörata sissenõude sissenõudja avalduse alusel. Kohtutäitur kuulab enne otsuse tegemist võimaluse korral võlgniku ära.
Seega kui punktides 6-8 nimetatud sissetulekutele erandkorras saab sissenõuet pöörata, siis ülejäänud sissetulekute arestimine ei ole mingil juhul lubatud – riiklikud peretoetused, puudega inimese sotsiaaltoetus, sotsiaaltoetus sotsiaalhoolekande seaduse tähenduses, Eesti Töötukassa kaudu makstud töötutoetus, stipendium, sõidu- ja majutustoetus ning toetus ettevõtluse alustamiseks, ravikindlustushüvitis, riiklik pension seaduses sätestatud ulatuses – need on sissetulekud, mida ilma võlgniku sellekohase kirjaliku nõusolekuta kohtutäitur kontolt võtta ei tohi.
Tähelepanelik tuleb olla ka siis kui meie võlgnik saab elatisraha alaealise lapse ülalpidamiseks, ka seda elatisraha ei tohi mingil juhul arestida (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 03.10.2013 lahend 3-2-1-105-13, p. 17).
Sagedane vaidluskoht on § 131 punkt 10 ehk siis tõlgendus sättele, et kohtutäitur ei tohi arestida riiklikku pensioni seaduses sätestatud ulatuses.
Riikliku pensionikindlustuse seadus
§ 47. Tasaarvestamine riiklikust pensionist
(1) Sotsiaalseadustiku üldosa seaduses sätestatud korras võib riiklikust pensionist teha tasaarvestamisi üksnes:
1) täitemenetluse seadustiku alusel täitmisele kuuluva lahendi alusel;
2) Sotsiaalkindlustusameti otsuse alusel pensionärile enammakstud pensionisummade või üksi elava pensionäri toetuse sissenõudmiseks;
3) perehüvitiste seaduse § 14 lõikes 3 sätestatud juhul.
(2) Riiklikust pensionist tasaarvestatav osa arvutatakse pensionärile maksmiseks ettenähtud pensionist, lähtudes riikliku pensioni üldsummast.
(3) Täitemenetluse seadustiku alusel täitmisele kuuluvate lahendite alusel võib tasaarvestada kuni 50 protsenti riiklikust pensionist, kuid pensionärile säilitatakse seejuures vähemalt 50 protsenti rahvapensioni määrast.
(4) Sotsiaalkindlustusameti otsuse alusel võib riiklikust pensionist tasaarvestada kuni 20 protsenti lisaks tasaarvestamisele, mida tehakse käesoleva paragrahvi lõike 3 alusel, kuid pensionärile säilitatakse seejuures vähemalt 50 protsenti rahvapensioni määrast.
(5) Pensionäri kirjalikul nõusolekul võib Sotsiaalkindlustusameti otsuse alusel riiklikust pensionist tasaarvestada käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud piirmääradest suurema summa.
(6) Sotsiaalkindlustusamet kannab käesoleva paragrahvi lõike 3 alusel tasaarvestatud summa kohtutäituri ametialasele arvelduskontole või maksuhalduri arvelduskontole.
Rusikareegel, mille vastu kiputakse riikliku pensionikindlustuse seadust rakendades eksima: täitemenetluse seadustik (TMS) on üldseadus ja arestimisrehkendust tehes tuleb esmalt juhinduda TMS § 132 lõikest 1: Sissetulekut ei arestita, kui see ei ületa ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust või vastavat osa nädala või päeva sissetulekust. Ehk siis palga alammäär peab võlgnikule igal juhul jääma kätte (selle tänavu jaanuaris kehtima hakanud erandiga, milleni ka kohe uuesti jõuame). Pensioni kallale saab täitur minna siis, kui võlgniku muud sissetulekud on sedavõrd suured, et tagavad sissetuleku palga alammäära suuruses. Kui võlgniku sissetulekuks on ainult pension, siis ei tohi sellest mingil juhul poolt täitur ära võtta selgitusega, et riikliku pensionikindlustuse seadus seda lubab. Kinnipidamist pensionist saab teha juhul kui pension on suurem kui palga alammäär. Mõistetamatul kombel kohtutäiturid siiski arestivad inimeste pensioneid, seesuguseid arestimisi tuleks agaramalt vaidlustada. Väga heas sõnastuses ja selge on näiteks Harju Maakohtu määrus tsiviilasjas 2-06-35442 (avalikus kohtuinfosüsteemis kenasti kättesaadav). Riigikohtu õigustloova seisukoha selles küsimuses leiame lahendist numbriga 3-2-1-68-07, mille punktist 13 saame lugeda:
Kolleegium leiab, et lisaks RPKS §-le 47 tuleb riiklikust pensionist kinnipidamise korral arvestada TMS § 132 lõikega 1, mille kohaselt ei arestita sissetulekut, kui see ei ületa ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust või vastavat osa nädala või päeva sissetulekust. Seega tuleb alati võlgniku sissetulekutele sissenõude pööramiseks (sh riiklikust pensionist kinnipidamiseks) kindlaks teha võlgniku kõik sissetulekud ning nende suurus kokku. Riiklikule pensionile võib sissenõude pöörata RPKS § 47 lõikes 3 toodud ulatuses üksnes juhul, kui pensionäri ülejäänud sissetulekud (pensioni alles jääv osa jt sissetulekud kokku) vastavad TMS § 132 lõikes 1 toodud alammäärale.
Nüüd siis ka TMS § 132 (12) Kui sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole viinud või eeldatavalt ei vii nõude täielikule rahuldamisele, võib arestida kuni 20 protsenti käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud sissetulekust. Sissetulekut ei arestita, kui see jääb alla kehtestatud toimetulekupiiri.
Ehk siis seadus lubab nüüdsest arestida palga alammäärast (täna 500 eurot) kuni 20% sedasi, et võlgnikule jääb kätte vähemalt toimetulekupiiri summa (täna 140 eurot), ent peame ühiselt meeles seda, et selle 500 euro hulka ei tohi rehkendada mittearestitavaid sissetulekuid (elatis, sotsiaaltoetused jms mida eespool nimetatud ja mis kenasti ka TMS-is kirjas), need sissetulekud on puutumatud ja nende arvelt saab täitur nõudeid rahuldada ainult võlgniku enda nõusolekul.
Näide 1. Võlgnik saab töötasu 600 eurot, see on ainus sissetulek. Kohtutäitur tohib ära võtta 100 eurot ja lisaks TMS § 132 (12) alusel kuni (500-140)*20%, mis teeb 72 eurot. Rõhutan siin veelkord, et minu hinnangul peab kohtutäitur kindlasti ka põhjendama, miks ta seda täiendava raha arestimise õigust kasutab, see ei tohiks toimuda automaatselt. Ja veel – see, et ühelt võlgnikult nopivad 20% kaupa raha mitu kohtutäiturit, on täiesti mõistetamatu ajal, mil informatsioon liigub digitaalselt ja täiturite asi on omavahel kokku leppida, kes ja kui suures ulatuses seda täiendavat summat võib võlgniku kontolt võtta. Öelda siin, et võlgnik ise peab olema valvas ja vaatama, et ükski täitur midagi ülearust kontolt ei võtaks, on enam kui küüniline eelkõige põhjusel, et tihti võtavad täiturid võlgnikult õiguse kasutada internetipanka ja raha liikumisest kontol saab võlgnik infot vaid pangakontorisse kohale minnes. Ka ei ole võlgnikel ei teadmisi ega ka söakust enda õigusi kaitsta ning hirm selle ees, et täituri poole pöördumine päädib järjekordsete solvangute ja alandustega, sunnib võlgnikke vaikimisi nõustuma paljuga, mida täitemenetlustes tegelikult toimuda ei tohiks.
Näide 2. Võlgnik saab töötasu 600 eurot. Tal on alaealine laps. Sai toimetulekutoetust või muud sotsiaalhoolekande seaduse alusel makstavat toetust 100 eurot. Esiteks – toimetulekutoetus jääb arvestusest välja, sellest ei tohi mitte mingil juhul täitur ühtegi eurot võtta. Sama kehtib ka siis kui lisaks töötasule laekuks kontole elatisraha teiselt lapsevanemalt või muu sissetulek, mis on mittearestitavate sissetulekute loetelus täitemenetluse seadustikus, näiteks kindlasti saab ju see inimene peretoetust riigilt ja seda ei tohi mingil juhul täitur puutuda. Täitemenetluse seadustiku § 132 lõikest 2 tulenevalt Kui võlgnik peab seadusest tulenevalt ülal teist isikut või maksab talle elatist, suureneb mittearestitav summa iga ülalpeetava kohta ühe kolmandiku võrra palga alammäärast kuus, välja arvatud juhul, kui sundtäidetakse lapse elatisnõuet. Seega on võlgnikul mittearestitavaks summaks 500 + lisaks lapse pealt 500 x 1/3 = 166 eurot = 666 eurot ning et töötasu on sellest summast väiksem, siis saaks kinnipidamist teha vaid TMS § 132 (12) alusel. Kui palju? Alaealine laps tõstab toimetulekupiiri SHS § 131 lõikest 5 tulenevalt 140 eurot x 1,2 = 168 euro võrra ja võlgnikul endal ja lapsel kahe peale kokku on toimetulekupiir seega 140 + 168 = 308 eurot. Sellisel juhul saab täitur TMS § 132 (12) alusel kuni (500-308)*20%, mis teeb 38,40 eurot.
Näide 3. Võlgnik saab 409 eurot pensioni (2017 IV kvartalis keskmine pension Eestis) ja see on tema ainuke sissetulek. Kohtutäitur ei tohi ilma võlgniku nõusolekuta midagi tema kontolt võtta, sest ka pensionärile kehtib TMS § 132 lg 1 Sissetulekut ei arestita, kui see ei ületa ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust või vastavat osa nädala või päeva sissetulekust. TMS § 132 (12) alusel kui seaduses nõutud eeldused on täidetud, tuleb kõne alla (409-140) * 20% = 53,80 euro arestimine.
Näide 4. Võlgnik saab 550 eurot pensioni. Kohtutäitur saab sel juhul arestida 50 eurot. Võlgnikul peab säilima 500 eurot – palga alammäär – ka sel juhul kui ta on pensionisaaja. TMS § 132 (12) alusel kui seaduses nõutud eeldused on täidetud, tuleb kõne alla (409-140) * 20% = 53,80 euro arestimine.
Näide 5. Võlgnik saab 450 eurot pensioni, käib osalise koormusega tööl ja saab 250 eurot töötasu, lisaks saab üksi elava pensionäri toetust. Üksi elava pensionäri toetust ei tohi täitur puutuda, see on SHS alusel makstav toetus ja seetõttu arestimisele ei kuulu. Arestida saab täitur riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel 50% pensionist ehk 225 eurot tingimusel, et võlgniku sissetulek kokku ei jääks alla 500 eurot ja pensionist jääks kätte vähemalt 50% rahvapensioni määrast ehk täna 175,94/2 = 87,97 eurot. Teine eeldus on täidetud, esimene mitte, seepärast saab täitur pensionist arestida pisut vähem ehk 200 eurot, et võlgnikule jääks kätte töötasu miinimummäär 500 eurot. Täitur saab arestida pensionist 200 eurot. Nüüd jääb küsimus, kas täitur saaks sellisel juhul ka TMS § 132 (12) alusel arestida täiendavalt (500-140)*20%, = 72 eurot. Julgen arvata, et kui võlg ei ole väga suur, oletame näiteks võla suuruseks 1500 eurot, siis ei ole täituri õigust täiendavalt uue sätte alusel 72 eurot arestida, sest säte ju ütleb, et seda võib teha kui sissenõude pööramine võlgniku muule varale ei ole viinud või eeldatavalt ei vii nõude täielikule rahuldamisele. Kui nüüd inimene on pensionieale vaatamata leidnud töö ja seeläbi igakuiselt võla maksmisele panustab, ei saa ju täitur/sissenõudja eeldada, et igakuised 200-eurosed laekumised täituri kontole ei vii nõude täielikule rahuldamisele.
KOKKUVÕTLIKULT
- TMS § 132 (12) alusel ei saa kohtutäitur endiselt võtta ühtegi eurot nendelt sissetulekutelt, mida on loetletud TMS § 131 lõikes 1.
- TMS § 132 (12) alusel aresti kohaldamisel peab kohtutäitur põhjendama, miks ta seda teeb täiendavalt tavapärasele arestile ja muuhulgas tõendama, et seesugune toimimine on konkreetset olukorda arvestades kohane (näiteks kui inimene juba eelnevalt on andnud nõusoleku väikeseks panustamiseks peretoetuse arvel vms, ei oleks minu hinnangul nüüd veel täiendav arest õigustatud).
- TMS § 132 (12) alusel saab kohtutäitur pöörata sissenõude summale, mis ületab toimetulekupiiri – ainult võlgnik 140 eurot, kui tal on lisaks veel laps(ed), siis vastavalt tõuseb iga lapse kohta toimetulekupiir 168 euro võrra ning samuti suureneb ka mittearestitav sissetulekuosa 500 x 1/3 ehk 166 euro võrra.
- Toimetulekupiiri ületavast sissetulekuosast (töötasust, üüritulust ja muudest arestimisele kuuluvatest sissetulekutest) tohib täitur arestida kuni 20%. Rõhutan, et kätte peab jääma inimesel kindlasti 140 eurot + 168 eurot iga ülalpeetava kohta.
- Sagedased on kohtutäiturite poolt pensioni arestimised viitega vaid pensionikindlustuse seadusele, „unustades“, et ka sel alusel arestimisel peab võlgnikule siiski 500 eurot igakuiselt kätte jääma.
Miks me peaksime täitemenetluses osalevaid võlgnikke nõustama ja aitama? On ju inimesed ise enda võlaprobleemid tekitanud ja eks esimene nõuanne peaks olema ikka, et inimesed peaksid püüdma enda võlgnevusi tasuda, mitte leidma võimalusi mittemaksmiseks.
Olen viimastel kuudel kuulanud ja nõustanud inimesi, kes ei ole kohtutäituritelt saanud mingeid põhjendusi täiendavalt arestitud summade kohta, kellelt on võetud pangakontolt ära toimetulekutoetus ja kellele pärast mitme täituri poolt pangakonto puistamist on jäänud kontole vaid mõned eurod. Sellised olukorrad ei ole normaalsed, nende olukordade teke ei saa olla seadusandja tahe. Kui me ei aita inimestel saada ülevaadet enda õigustest, kujundame sotsiaaltöötajale püsiklientuuri – inimesi, kes on arvamusel, et kohtutäitur võibki kõik ära võtta ja pärast seda ei ole inimesel muud võimalust kui sotsiaaltöötaja jutule pöörduda. Kui aga inimesed saavad aru, et neil on igal juhul õigus 500 eurole (hiljutise mööndusega, kus täiendava maksimaalselt 72 euro ((500-140)*20%) arestimist peab kohtutäitur põhjendama) ja on palju sissetulekuid, mida täitur mingil juhul ära võtta ei saa + üle tuleks arvutada kõik täiendavad kokkulepped täituritega (kas kokkulepe on mõistlik?), paraneks inimeste elujärg ja kohalike omavalitsuste sotsiaaltoetuste koormus väheneks ning oleks lootust sellelegi, et keegi tänastest täituri nõuetega maadlejatest tooks riigile/kohalikule omavalitsusele helges tulevikus mõne euro tulumaksu.